Mexico City - oleme turistid

Täna tutvustati meile Mexico Cityt. Praegu oleme me veel turistid. Kui Mexico Citys elab 20 miljonit inimest, siis metrooga, mis on Mexicos 1969. aastast, sõidab iga päev ligi 8 miljonit inimest (mis on rohkem kui eestlasi ja soomlasi kokku!). Kuna linn on ümbritsetud mägedega, oli ka see ala kunagi ammu-ammu vee all. Esialgu asusid linna kohal püramiidid, kuid hispaanlased lammutasid need omal ajal ära ning ehitasid samast materjalist kirikud. Kirikuid siin tõesti jagub: ühe platsi ümber oli neid suisa seitse. Kõik need on ehitatud ühe pühaku auks, kuigi too soovis vaid ühte kirikut.

Tema olevat mehhiklastele ja üleüldse usklikele siin kõige olulisem. Meiegi vaatasime seda maali minnes ja tagasi tulles veel kaks korda. Ju ta siis oluline on.

Maal asub ümmarguse rohelise katusega kirikus. See kirik on võrdlemisi uus, kõrval on vana. Uut oli vaja seetõttu, et vana hakkas külili vajuma nagu Pisa torn. Nagu mina aru sain, on too vanem olulisuselt maailmas teisel kohal Vatikani Püha Peetruse basiilika järel.

Üks kirik, mis mäetipus on, asuks justnagu Mesopotaamias, sest kogu kalju on kaetud taimedega ning isegi nägime üht kosekest nende vahel. „Here, in Mexico everything is real, not like in China,“ lausus meie giid. Tõepoolesti, isegi linnud laulsid keset linna.

Capilla de Juramentos

(hispaania keele algustäheortograafiast ei tea ma küll midagi...)

Kõigi uhkete ehitiste vahel asub capilla de juramentos. Selline asutus on seetõttu, et „mehhiklased ei oska juua“, nagu seletas meie giid. „Kui nad alustavad, siis joovad nad pudeli tühjaks.“ Sinna astuvad kodanikud sisse siis, kui nad ei oska joomisega enam midagi peale hakata. Capilla de juramentos on koht, kus allkirjastatakse leping, et ei jooda selle-ja-selle aja ning näitatakse seda perele. Nõnda on lihtsam lubadust pidada.

Järgnevalt lahkusime linnast, et külastada kolme olulist püramiidi. Selleks pidime sõitma ligi 50 km linnast välja. Ma nägin getosid. Täpselt nagu pildi peal geograafia õpikus! Mõned majadest on korralikud, teistel jällegi vaevaga püsti aetud papist seinad ning eterniidi tükikestest katus lapitehnikas peale laotud. Mõnd ehitist aitas saju eest kaitsta telgilaadne ehitis. 40 aastat tagasi polnud neil isegi veevärki ja elektrit.

Getod.

Ja neid oli tõesti mäenõlvade viisi.

Enne püramiidide vallutamist tutvustati meile kaktuseid, millest saab valmistada nii paberit, riiet kui ka nõela (koos niidiga), juhuks kui riiet vaja õmmelda; ja erinevates värvitoonides kivimeid, millest tehti kujukesi. Seal degusteeriti meilegi kohalikke jooke.

Lõunaks pakuti meile ehtsat Mehhiko toitu – kõik parimad palad (ja ma ei näinud mitte ühtegi uba). Takosid nägin ja sain nuusutada, aga ma ei maitsnud ühtegi, sest ma lihtsalt ei jaksanud.
Tõeline Mehhiko: meile lauldi kittarride (või sellelaadsete pillide) saatel Mehhikos kuulsaid laule sh nt „Guantanamera“. Seejärel tantsisid indiaanlased vihmatantsu.

Vihmatants

Ilmselt tänapäeva indiaanlased jälgivad televisiooni või interneti vahendusel ilmateadet ja ehk vaatlevad ka veidi ilma hetkeseisu; kuid igatahes sadama hakkas küll, korralikult, nõnda et räästa ette tekkis paras veesein.

Viimaks ka tõelised püramiidid. Kõndisime risti üle Surma avenüü ja ronisime kõrgeima, Päikese püramiidi tippu. Tippu, mis on lame, nagu kõigil teistelgi, sest sinna oli varasemalt ehitatud puust tempel, mis mõistagi pole tänaseks säilinud.

Päikese püramiid

Kui hoolikalt vaadata, siis on näha näo kujutist. Pilusilmadega, sest maiad olevat pärit aasiamaadest.

Üldiselt on need püramiidid nagu matrjöškad, sest kord-korralt ehitatakse suurem väiksema peale ja nõnda ongi jäänud väiksem püramiid suurema sisse.

Maalingud püramiidis

Kujutised ühe väikese püramiidihakatise seinal