Väga vahva, et minust sai päriselt ÕPILANE, vahetusõpilane päeval, kui Eestis on püha ja inimesed tööl ei käi. Kena puhkepäeva kõigile, kuigi koolilastel on nii või naa ikka veel suvevaheaeg.
Centro Escolar Presidente Manuel Avila Camacho
3°
"C"
Ma ärkasin hommikul kell 5 üles, et kõigi oma toimetustega valmis saada. Edaspidi ärkan kell kuus. Küll koolis oli huvitav. Kõigepealt meil paluti... mis paluti - meid vilistati ja hüüti gruppide kaupa kooli esimesele platsile klasside kaupa kolonnidesse, kust pärast pisikest loengut, millest ma aru ei saanud, meid klassidesse saadeti. Koolikella asemel on ka vastav inimene, kes õpilased õigel ajal lihtsalt klassidesse kupatab; kusjuures neid näib olevat võimalik veenda (nagu Mehhikos on kõike võimalik muuta) aega veidi pikendama. Olgu mainitud, et õpetajatel on viled paelaga kaelas.
Jah, meil ei ole toolid ja lauad, meil on ainult toolid ja tooli all on koht, kuhu ilmselt saab oma koolikoti toppida. Nagu näha on tahvlile midagi kirjutatud, seal seisis:
Ma sain täiesti piisavalt aru, mis seal kirjas oli...
Seda nimetakse raamatupidamiseks. Kui nüüd tagant poolt ette minna, siis mul oli veel kaks tundi: kriitiline mõtlemine ja loovus ning kirjandus. Ülejäänud aeg kulus vahetundide laadsete pauside peale, kuigi tunniplaani kohaselt vahetunde justnagu ei olekski. Ega ma kogu tunniplaani veel siiski ei tea, sest iga õpetaja loeb esimesel korral ette, millal tema aine tunnid toimuvad.
Kõik, mis ma homseks teha mõistan, on vastata kümnele kirjandustunni küsimusele, mida ma hoolega vehkisin kaaslastelt maha kirjutada.
Üleüldse ma võtan kõike puust ja punaselt: kui õpetaja vehib tahvlimarkeriga, mis tal parajasti käes on, siis järelikult räägib ta markerist. Mõne aja pärast tuli see žest kuidagi tuttavlik ette (nagu ka ülipisike käekiri, mida tahvlilt maha lugeda ei näe) ja ma mõtlesin ümber.
Söökla nägi välja nagu rannakohvik - nii süsteemilt kui olemuselt ja välimuselt -, kus müüakse letitäie viisi maiustusi ning teise leti ulatuses takosid ja muud mehhikolikku toitu.
Enne kojumikekut algas muidugi sadama, müristama ja välku lööma. Minu esimesed tulevad siin kõik pauguga! Naljakas oli kuulata, kuidas terve platsitäis rahvast kiljus äkilise paukumise peale. Kuna mul ka kuhugi kiiret ei olnud, külastasime koolimaja erinevaid hooneid ning lippasime korraks ka üle tee ühte poodi sisse, kus kardina tagant jalutas mulle vastu selline mõmmi (kusjuures ta nimi oligi Oso, mis tähendab karu).
No comments:
Post a Comment