See oli see päev kui minu kohalik hermana Taisse lendas.
Varahommikul kuulsin läbi une läbipaistmatule klaaskatusele langevaid vihmapiisku nagu ka ülesärganuna kella kümne paiku. Nagu alati, ei teadnud ma täpselt, mis täna toimuma hakkab.
Õige pea hakkas tulema külalisi; ja nad tulid ja tulid, tulid ja tulid; kuni viimaks oli meid nii palju, et võisime teele asuda. Toppisime täis ühe seitsmekohalise auto, kus oli viimaks 9 või 10 inimest ning teise viiekohalise, kuhu istusime kuuekesi. Sõitsime läbi tiheda vihma linnast välja. Ma imetlesin neidsamu mägesid, mida nägin tulles, kaktuste-palmide hõredat metsa ja mägesid suuremate puudega, mis näevad ülalt vaadates välja nagu televiisorist näidatakse helikopterilt filmitud kaadreid vihmametsade kohal. Ometi ei ole need minu meelest päris need vihmametsad... Viimaks sai vihmast piim ja me ujusime seal sees ning vaevu nägi nina allagi. Ma ei näinud enam mägesid, puid ja põldusid, kus askeldavad käsitsi või hobusega rantšo pidajad, kel pontšod seljas.
Peatusime kusagil bensiinijaama poe juures. Seisime seal veidi. Viimaks jõudis ka minuni arusaamine, et midagi on valesti. Midagi oli maha ununenud. Ma vist isegi mõistsin oma mõistusega ka, aga kuna igasugune arusaamine võtab väga palju aega, siis ma siiski küsisin üle. Ma ei eksinud. Krediitkaardid. Seisime veidi veel ning kunagi-millalgi hakkasime ühe autoga tagasi kihutama. Sõitsime taas paksus piimas ja vihmas käänulisel mägisel kiirteed meenutaval maanteel. Telefonikõnest selgus, et see, kes pidi hakkama ammuilma vastu tulema, ei olnud veel linnast väljunudki. Mehhikolik. Ma arvasin, et mehhiklased ise on sellise asjaga harjunud, aga seekord see küll ärritas ja me kihutasime veelgi enam. Sõitsime mööda suurematest ja väiksematest sõidukitest üle ühekordse ja kahekordse kollase joone, kuni peatusime viimaks ühel ristmikul, kus vähemalt üks tee viis Pueblasse. Saime õnnelikult kõik olulised kiibistatud plastmassitükikesed kätte ja põrutasime nõndasamuti taas Mexico City poole.
Külastasime toda kirikut, kus ma nägin jällegi toda pühakut: Guadalupe. See oli nüüd neljas kord.
Ärasaatmine oli dramaatiline ja ladinaameerikalik.
Seal ma mõtlesin, et minu äraminek oli võrdlemisi rahulik. Ma ei murdnud poolteist nädalat enne lendu kukkudes oma esihambaid, mul ei olnud käsipagasis dušigeeli, mis annaks põhjust kotti läbi otsida, ja ma ei sõitnud ühegi kahtlase lennufirmaga, mis pärast Lufthansat pahandab jällegi käsipagasi üle ja võtab sülearvuti ära ega luba seda lennukisse.
Selle päevaga hakkas sügis.
No comments:
Post a Comment