Eelmisel esmaspäeval oli meil lausa kaks tseremooniat.
Esimese tseremooni ajal oli tähelepanu pisikestel lastel, kes marsisid lipuga täpselt nagu seda teevad suuremad ja päris suured ning tantsisid koos oma juhendajatega muusika saatel ning lasid viimaks õhupallid, mis tantsu ajaks vööde külge seotud, lendu. Ma arvan, et nad võisid isegi lasteaia lapsed olla. Minu koolis on nii lasteaed, algkool, põhikool kui ka gümnaasium, kui ma varem maininud ei ole.
Teisel tseremoonial oli kohal ka televisioon. Tehti intervjuusid nii kooli töötajate kui ka õpilastega ning nii uskumatu kui see ka ei ole, õpilased põgenesid kaamera eest nagu oleks see ma-ei-tea-mis ohtlik riistapuu.
Muidugi - nagu alati - mitte keegi ei teadnud, miks on selline erakordne päev.
Sel esmaspäeval, kui meil järjekordne tseremoonia oli, läksin ma teistest eemale, et end päikese pastel soojendada. Sattusin põhikooliõpilaste seljataha. Õige pea olin nagu kuulus staar: olin totaalselt ümbritsetud nooremate õpilastega. Nad küsisid minult igasuguseid tüüpilisi ja mittetüüpilisi asju asju. Mis su nimi on? Kui kaua sa siin juba olnud oled? Kui kaua sa siin veel oled? Kust sa pärit oled? Kas seal on kõik pikemad? - No keskmiselt võib-olla pikemad küll kui siinsed inimesed. - Kaks meetrit?
Neil oli raske võidelda, kes parajasti sõna saab ning samuti tuli mul tihtipeale korrata vastuseid, sest seltskond pidevalt vaheldus. Üks tüdruk pani mulle käe õlale, et pea tema poole pöörakisn ja palus: näita oma silmi. "Rohelised või sinised?" - "Sinised." - "Oh, vaauuu!" Ja keegi kolmas: "Näita mulle ka!", "Ma tahan ka näha!" Nad kõik totaalselt tunglesid mu ümber ja nügisid teineteist küünarnukkidega, võideldes, kes saab lähemal olla. Kõige selle juures hoidsid minust paraja lühikese meetrikese aukartlikku vahemaad.
Ja see ei olnud veel kõik...
Täna viskas pahane õpetaja mu klassiruumist välja.
Kirjandustunniks tuli õpetaja vaid hetkeks kohale, et kontrollida, kes on klassiruumis, kes mitte, tegi märkmed nimekirja ning lahkus. Klassiõde palus, et talle patsi punuksin. Mul midagi selle vastu ei olnud: alustasin - lõpetasin. Võtsin käsile järgmise neiu. Soeng ei tulnud päris selline, nagu plaanis. See oli tõsiselt naljakas, sest talle hakkas pähe kujunema laialivajunud punutud krunn, mis kuigi kena ei olnud. Ma keeldusin pooleli ka jätmast, sest ma tahtsin näha, mis sellest asjandusest lõpuks saab. Publikut oli meil muidugi ka - nagu ikka: "kõik ajavad kõigi asju" - ning teiste sekka ilmus ka järgmise tunni õpetaja (hallipäine hõredate juuste ja lühikene ümmarguse kõhuga mees). Ta ütles midagi, aga ma ei saanud aru. Ütles teist korda, ma ikka ei saanud aru ja vahtisin kaaslastele otsa, et keegi seletaks mulle, mida profesor soovib. Mu selja tagant naeris keegi, et "ta tahab ka soengut saada". Õpetajad on ka siin nagu nad on - mehhiklased -, ma päriselt arvasin, et õpetaja ütleski seda, niisama nalja mõttes. Viimaks öeldi mulle ikka, et ma töö pooleli jätaks. Punusin siis pooleli jäänud osa ohutult kõrvale, et hiljem jätkata ja istusin toolile. Pidime mingil teadmata põhjusel klassiõega ruumist välja minema. Kuna uksel oli sagimist, arvasin, et mõni kooli juhtkonna tegelane soovib taaskord midagi. Läksime siis. Keegi minu vastu huvi ei tundnud. Lõpuks ikkagi ilmnes, et pahaseks saanud õpetaja viskas väikes valgenahalise vahetusõpilase oma tunnist välja.
Nojah, siin on ju ikka nii, et tunnis midagi ei toimu, aga kui sa seal midagi teed, siis oled paha laps. Omavahel rääkimine, telefoni torkimine, kellegi kiusamine ja tunnist puudumine ei kuulu nende tegevuste hulka.
No comments:
Post a Comment