Udupiimapäev

Hommikul võib kooli minna jala, auto või bussiga, aga mina läksin pilvelaevaga. 

Sõitsin autoga kooli justnagu läbi taeva. Kõik tänavad viisid lõputult otse taevapiima sisse. Tüüpiline Teziutlani ilm (vähemasti kakskümmend aastat tagasi veel oli - aga kliimasoojenemine vallutab ju maailma). Vahva on ikka pilves elada. Mulle meeldib.

Koolitrepil nägin nägin valget helesiniste silmadega koera. Need olid tõeliselt hele-hele sinised silmad; ja kui ta minust juba mööda jalutas, siis ma vaatasin seljataha nagu loodaks looma valge saba taga ka veel ta silmi näha, et kontrollida, kas olid ikka nii sinised.

Mina ei tea, miks see hommikune hulkur mulle niiväga meelde jäi. Võib-olla oli lihtsalt midagi tuttavlikku, sest naljalt ma enda ümber sinisilmseid tegelasi ei näe. Oli üks tundmatu poolblond neiu, kelle päritolu ma teada ei saanudki (ta ei olnud turist, ühe perekonnaga oli, aga vahetusõpilane ka mitte), ja teine eakas ameerika tädike, kes siin elab - mitte rohkem.

Koolis selgus, et surnute päeva eel meil tunde ei ole. Peame ettevalmistama altari, mida me muidugi kohe tegema ei hakkanud. Kõigil on alati aega, palju aega!

Kuna vahetusõpilasest klassikaaslasel kõht valutas, läksime kooliarsti juurde. Esimese asjana hakkas mulle seal silma inimese kolju, millel küll vasaku poole peal tükike puudu oli, aga igal juhul nägi efektne välja. Mees küsitles tüdrukut, andis mõned soovitused ja siis läksime koolidirektori juurde valuvaigistit küsima. See oli nii ainult selle pärast, et tegemist oli vahetusõpilasega - küsisin üle - tavaõpilane peab ise vaatama, kuidas hakkama saab.

Ma olen nii jube, et kõik väikesed lapsed jooksevad laiali, kui mina ligi astun. No muidugi, jube ju, valge naha ja siniste silmadega! Äkki on mingi Halloween'i vampiir või muu vaim!

Üks väike poiss siiski tuli tagasi ja koputas nimetissõrmega mu seljale ning näitas, et mul kotile asetatud kampsuni varrukas lohiseb mööda maad. Nii armas temast.

Pärast kellakeeramist (tunnike tagasi nagu Eestiski) näis õhtu erakordselt pime ja sünge, eriti tolle uduga, mis ööselgi veel alles oli. Pärast kolmekordset väravast sisse-välja marssimist jõudsin hispaania keele õpetaja ukse taha, minuga samal ajal ka teised. Ilmnes, et täna meil tundi ei ole, sest kogu pere peab ära sõitma: üks sinna, teine tänna. Nõnda me siis läksime kõik parem kohvikusse.