Surnute päev, mida meie Eestis tähistame pigem kui hingede päeva, on siin suur ja pidulik sündmus, mida peetakse koguni viiel päeval (alates 29. oktoobrist): esimene on pühendatud lastele, teine on õnnetusis hukkunuile, kolmas päev on pühendatud lahkunud pereliikmetele, neljas täiskasvanutele, viies üksikuna surnud inimestele, kel lähedasi pole. Majad kaunistatakse nagu Ameerika Halloween'i puhulgi ning siseruumidesse seatakse üles altareid, mis on kaunistatud suhkrust pealuude-luukeredega ning erineva toidukraamiga, mida kojunaasvatele vaimudele-hingedele pakutakse.
Altareid võib leida nii koolidest, kaubanduskeskustest, baaridest-kohvikutest, pisipoodidest ja pea kõikidest kodudest.
Día de Muertos on Mehhiko püha, aga kuna Mehhiko on mõlema riigi suurustest hoolimata Ameerika Ühendriikide naaber, on ka siia tunginud Halloween. Tänavailgi käisid lapsed ringi Halloween'i kostüümides, väike plastikkõrvitsake näpus ja küsisid kommi või paar mündikest raha. Tlaxcala õhtuseil tänavail jalutades meil midagi kaasas ei olnud ja seega polnud midagi lastele ka kõrvitsatäiteks annetada, see-eest - kui ikka kõrvits verempandud kommikestega tänaval nina alla pistetakse - tulime mõttele küsida, kas võime ühe kommi võtta. Juhtus sõbralik Halloween'i kollike olema ning andiski ühe kommi. See kollases krõbisevas paberis kommike hakkab ilutsema mu bleiseril.
Tlaxcalas nägime ka tänaval väikeste laste kogunemist. Lähemalt uurides tuli välja, et toimub kostüümide võistlus. Lisaks ilus... - see tähendab - kole olemisele tuli ka silmatorkavalt tantsida. Nõnda nad seal vehkisid teineteise võidu käte ja jalgadega, lootuses, et ehk nemadki moonakoti kingiks saavad.
Koolis kulus kogu esmaspäev altarite meisterdamisele. Toimus klassidevaheline võistlus, kelle altar on parim. Niisiis tunde ei olnud. Hiljem märkasin, et bioloogia õpetaja oli paar lausekest tahvlile kopeerimiseks püstitanud, aga ma ei kujuta kuigi palju ette, kas õpetaja oli klassis üksi või eksis sinna veel keegi ära. Teisipäeval leidis aset altarite esitlemine, kuhu kõiki õpilasi ligi ei lastud. Eks siis tuli meil akna vahelt piiluda. Jällegi ei võtnud me osa mitte ühestki tunnist.
Päeva lõpuks selgus viimaks, et me võitsime koolis altariga esimese koha. Võitsime klassiekskursiooni! Ainult, et keegi ei tea millal see toimub ja kuhu me läheme.
Esimene koht
Ma küll ei tea midagi kriteeriumitest, kuid ma usun, et üks hea asi oli see, et meie altarile puistatud lille kroonlehed viisid ühes küünaldega ukselävele. Ka tänavail võis väravate alt näha välja paistmas mahapuistatud kollaste kroonlehtede rea saba, mis viib majja ülesseatud altari juurde. Neid lilli (Xempoatlxochitl (asteegikeelne nimi), cempasuchil (hispaania keeles)) peetakse surnute päeva lilleks, sest need õitsevad justnimelt parajasti oktoobris-novembris. Teine punane lill, mis mulle väga meelis ja mida samuti palju altaritel kasutatakse, on mano de leon ehk lõvikäpp - pehme ja sametine ning lillkapsa varrega taim.
Altarid on alati kellelegi pühendatud. Meie oma oli pühendatud ühele kuulsale telenäitlejale, kes sündis Teziutlanis.
Teine koht
Kolmas koht
Hueyapan, kuhu ma ikkagi ei jõudnud, olevat üks väike linnake Mehhikos, kus on väga tugev surnute päeva traditsioon ning kõik majad olevad väga-väga kaunistatud ning tubades olevat samuti väga kenad ja hoolega üles seatud altarid.
Rohkem pilte Facebookis (mis sest, et see mulle ei meeldi).
No comments:
Post a Comment