Nädala lõpp ehk kuu neli esimest päeva möödus Tlaxcalas, mis on Mehhiko väikseim osariik. Kooli pühade puhul muidugi ei olnud. Mind saadeti ühe tuttava perekonnaga kaasa külastama nende sünnipaika. Mehhikos on ikka nagu raamatus, et kui Su vanaisa oli pagar, siis su isa ja onud-tädid on ka pagarid - ning sinust saab ka pagar. Ma olin reisil fotograafide perega. Igaühel just ei ole kogu reisi vältel isiklikku fotograafi käe kõrval, kes ütleks, et "mine nüüd sinna ja ole nii, teeme pilti, pane vasak jalg sinna, parem sedamoodi ja keera nüüd pead natukene niimoodi, vaata sinna või seda".
La Llorona - Mehhiko valge daam
Surnute päeva aegu riietuvad tüdrukud sageli Lloronaks (tõlkes: nutja), kes kannab valget kleiti ja valget kübarat ning uitab igavikuliselt ringi mööda Mehhikot väsimata otsimast oma mõrvatud lapsi: "¡Ay, mis hijos!".
YouTube: La llorona, una leyenda mexicana.
Ka surnuaia külastamine ei jäänud vahele. Kuna kõik lähevad (tõenäoliselt peaaegu üle kogu maailma) novembri alguses surnuaeda, siis on see hea võimalus äri teha, nagu mehhiklastel igal võimalikul puhul kombeks. Nõnda oligi kogu tee haudadeni nagu laat või festival.
Kohalik kakao, mis on omane vaid Tlaxcalale.
Müüja keerutab pulka pihkude vahel, et jook ikka värske püsiks.
...ja siis pannakse see ostjale kõrrega kilekotti. Tüüpiline Mehhikos.
Nagu laadalised kunagi (sel puhul siis surnuaialaadalised), läksime ka sööma.
Ilus sea pekk ja rasv...
Söögikohas olid kanad ja sead ja koerad...
... ning kui on juba koer, pole peremeeski kaugel.
Surnuaiatoimetused muidugi...
Kastsime hauad veega märjaks, nagu kõik teisedki (kuna surnuaiad on lageda taeva all ja päike kõrvetab maapinda, siis on kombeks saanud surnuaedu külastades alati haudasid kasta, et need lilledega mullamürakad kenamad välja näeksid. Hiljem katsime haua surnute päeva lille oranžide kroonlehtedega ning pistsime mõned taimed koos lõvikäppadega vaasi.
Maja või mitte maja -
vastavalt sellele, kuidas inimesele hauas puhata meeldib,
või vastavalt sellele, kuidas rahakott võimaldab.
Mõnelpool Mehhikos minnakse surnute päeva aegu öösel surnuaeda piknikku pidama ja vaikselt pidutsema, veetes öö maetud lähikondsetega. Minule isiklikult ei ole see komme siiani pähe mahtunud ja ma ei suuda sellest kuidagi aru saada. Igal juhul väga H.U.V.I.T.A.V. tava.
Veel jõudsime ka ühte aiandisse, kus oli palju troopilisi ja vähem troopilisi taimi.
Loomi-taimi ja puuvilju nägin ma selle nädalalõpu vältel palju. Veel mõned haned, terve hulk koeri, kitsi ja muid loomi. Puuviljade poole pealt korjasin ma külas aias puuotsast granaatõunu. Kusjuures, granaatõun on valmis siis, kui ta on pooleldi lahti murdunud ja punased graanulikesed välja punnitavad. Pärast seda ronisin ma avokaadopuu otsa ja tõin sealt mõned viljad alla. Pole probleem puu latva peenikestele oksakestele ronida, aga keeruliseks tegi asja see, et mul ei ole kuigi palju kogemust, milline on valmis avokaado ja milline on toores, sest nad kõik on ju rohelised! Mul kästi suuremaid ja priskemaid valida.
Ühe pisikese põllu pealt sain ma endale ühe maisitõlviku. Näksisin mitu tundi terakeste kaupa oma toorest tõlvikut ja kõik loomulikult vahtisid mind kahtlevalt nagu lehma, kes noa ja kahvliga sööks. Mõni võttis ka julguse kokku ning proovis samuti... ja tegi seejärel koledat nägu.
Tipphetk oli muidugi see, kui mulle spetsiaalselt üks vili puu otsast alla toodi. Redel tassiti ekstra kohale ja puha - organiseeriti naabrimehelt, kes samuti kuskiltpidi lehmalellepoeg on. Kuna vili on veel toores, pean kaheksa päeva veel ootama ja siis saan proovida, mis kahtlane asi see vili õigupoolest on. Pidavat seest valget värvi olema.
Ja see olevat veel väike...
Guanabana
No comments:
Post a Comment