Mehhiko pulm

Eile õhtul läksime tänavaile jalutama, et mina ja üks jaapani tüdrukutest, kes praeguseks USA poole teel on, näeksime rohkem Taxcot. Meie teejuhiks oli võõrustav perekond ning teine jaapani neiu, kes eelmisel aastal Taxcos ülikooli vahetusõpilasena elas.

Sõime pisikeses tänavaäärses koopakeses takosid ning tegime tiirukese kesklinnas. Taxcos, nagu ühes korralikus väikelinnas ikka, kõik teavad kõiki ja "kõik ajavad kõigi asju" nagu Mehhikost rääkides sageli mainitakse - seega tervitati ja esitleti meid pea igale teisele tänaval vastujalutavale grupile.

Teel koju möödusime ühest peost. Läksime uksele lähemale, et me kõik näeksime, milline on üks korralik mehhiko fiesta. Õhupallid rippusid punaste-valgete paeladega lae all, palju valgete linadega laudu (muuseas laudadele pannakse peaaegu alati valge lina) oli ruumi ära paigutatud ning enamik rahvast tantsis kohaliku muusika saatel kõik puntras koos. Märkasime, et peolaudade vahel õnnitletakse ülikonnas meest ja valges uhkes kleidis naist - olime sattunud pulma. Läksime ka noorpaari õnnitlema ning tegime koos pilti. Võimalik, et nad ei saagi kunagi teada, kes me olime, lihtsalt näkku vaadates võis ehk midagi aimata, sest kaks meist olid idamaiste pilusilmadega ja mina olen niisama valge nagu neegri hammas pimedas öös. Kuna me lahkuma ei kiirustanud, siis jäime ka nii mõnekski minutiks pruutpaari pulmavideole. Meie pulmakingiks oli pisut mõistatamist ja ajude ragistamist kogu nende ilusaks tulevikuks.

Mehhiko tantsude seas on huvitav komme naise seeliku alla pugeda. Mehed tantsivad käpuli, liikudes püstitantsiva naise jalgadele lähemale ning naine taganeb või n-ö tantsib eest ära. Mitte ainult pulmas ja mitte ainult pulmalised, kõikidel Mehhiko tüüpilistel pidudel. Nii palju kui mina näinud olen, alati üks paar korraga ning kõik teised vaatavad tantsides pealt ja vaevlevad naeru küüsis.

Enne koju jõudmist nägime tänaval mängimas lapsi, kes köit keerutasid ja vaatasid, kes kõige kauem üle nööri hüpates vastu peab. Lähedale jõudnuna, küsisin, kas ma võin ka proovida. Ma hüppasin ja hüppasin... ma kartsin küll, et mu jalanõud kasvatavad tiivad ja lendavad kuhugi eemale, aga lendas hoopis mu uhke ja värviline käekell. Hüppasin edasi, hüppasin ja hüppasin kuni retuuside ülessikutamine mu rütmi sassi ajas ning nöör mu jalad ahelaisse sõlmis. Ma jäin väga rahule.