Küll on ikka mugav elu. On kesknädal, olen koolis, kell on kümme ja ma leban koolihoovi nurgas pargis päikesepaistel. Eemal mängivad koolivennad jalgpalli, kusagil lähedal toimud lasteaiaealiste laste kehalise kasvatuse tund ning mina leban nektariliselt lõhnaval pehmel murul. Võib-olla on see koolipäeva nautimine, kuid muru tundub tõepoolest pehme, mitte lõunamaale kohaselt kare ja jäik. Lihtsalt leban ja vaatan üht lehtedeta puud, millel on palju punaseid õisi, mis magusa lõhnaga koolibrisid ligi meelitavad. Tulebki üks pisike linnukene, torkab noka õie sisse, vehib kibekiiresti oma pisikeste tiivakestega, saba pingutusest kortsus ja kogub nektarit. Väsib siis ja lendab oksale puhkama, limpsides nokaääred meest puhtaks. Nõnda üha uuesti ja uuesti, kuni koolibrilgi laiskus peale tuleb ja ta maandub oksal õie kõrval ning siis justnagu üle õla noka õiesisse torkab ja nektarit joob. Kas ei ole mitte mugav?
Ootame pikisilmi märtsi lõppu, sest siis täidetakse koolis bassein, mis seni tühjana seisnud on. Koolipargis puu all lebades ja tukkudes mõtleme ikka, et varsti tuleme kooli rannariietes, seame end basseini äärel lamaskile, joome palmi all kokteili ning mõnuleme. Koolis!
No comments:
Post a Comment