Krokodillil lähemal kui kolm meetrit!!

Nagu minu esimestel päevadel Teziutlanis, nõnda ka minu viimastel päevadel Tampicos saadeti mind tänavale sekretäriga. Otsides-vaadates mangopuid, mille viljad paraku veel pisikesed toored ja tumerohelised olid, nägin ühes hoovis nõida, mis mu tähelepanu köitis. Justnimelt nagu nõiutu hiilisin ma hoovi sisse ja jahtisin nõida oma fotoaparaadiga. See oli üks piñata, mis nööri otsas rippus. Ma ei teagi, miks ta sinna nõnda lageda taeva alla jäetud oli, kus ilmastik teda raputas ja näksis. Võib-olla oli see loomisprotsess, et nõid ikka rohkem nõia moodi välja näeks.

Kui meil on suvevaheajal tänavatel noored ajalehemüüjad, siis Mehhikos meeldiks mulle väga veemüüja olla. Hangid kusagilt kolmerattalise jalgratta. Mitte üks ees ja kaks taga, nagu lasteaias kasutatud sai, vaid kaks ees ja üks taga. Kahe esiratta vahele on konstrueeritud mõned metallpulgad, mille vahele saab ideaalselt tühjad kahekümneliitrised veepudelid laduda. Võtad tühjad potsikud aga risti-rästi peale, täidad ära ja muudkui müüd. Ma olen kindel, et müük läheb väga hästi, sest vett vajatakse igapäevaselt. Kraanivett juua ei saa ning seega kasutatakse köögis alati pudelivett. Igas majas on olemas pudelihoidja või mingisugune kindel süsteem, kuidas pudelist vett kätte saada. Enamasti keeratakse pudel tagurpidi või on selle allosas kraan, aga täna juhtusin ma nägema ka pumpa, mis pannakse pudelikorgi asemele. Tasub ainult suurt valget nuppu mõnda aega rutjuda ning õigepea voolabki kraanikesest vesi.

Nagu mereäärses linnas ikka, on olulisel kohal mererand, mis veebruarikuu lõpus muidugi inimtühi on. Rannahooaja puudulikkusest hoolimata trügisin ma vette. Vesi oli nii soe! Muidugi kohalikud kõik kurdavad, et nii külm, nii külm, aga ausõna, Eestis ei ole isegi augustis nii soe vesi!

Kui ma Pueblast Tampicosse sõitsin ning peaaegu kohalejõudnuna ärkasin sõnumisaamisheli peale ja vahtisin siis hoolega ringi, et teada anda, kus kohas ma olen, nägin jõge. Sel hetkel olin ma justnimelt sellel sillal, Tampico sillal, mida võib pidada üheks olulisemaks siinseks vaatamisväärsuseks.

Üks igavesti pirakas iguaan!

Jalutasime kalda ääres ja rääkisime, et siin on krokodillid. Ma kohe kuidagi ei suutnud aru saada, et päris tõsiselt ongi metsikud krokodillid, kes elavad siin kui vabas looduses ega ole inimeste toidetud puuriloomad nagu ma kõigil varasematel kordadel näinud olen. Kõndisime kaldaäärel. Veest ulatasid välja mõned üksikud kivinukid. Üks nende seast köitis mu tähelepanu, sest see nii meenutas krokodilli pead. Läksime sellest juba mööda, aga mina muudkui vaatasin tagasi ja jõllitasin. Ma ei pidanud vastu, tahtsin ikkagi kindel olla, kas see on kivikrokodill või krokodill-krokodill. Küsisin: kas see on kivi või krokodill. Sekretär heitis mürakale pilgu. "See on kõigest kivi, Keily." Seejärel tegi ta paar sammu tagasi ja hõiskas vaimustunult: "Ei, see on ikkagi krokodill!" Mõistagi, iga kord laguuni äärde minnes, krokodille ei kohta, ja ega kohalikki väga sageli samme sinna kanti sea.

See krokodill soojendas end mõnuga päikese paistel ja hoidis liigutamatult oma lõugasid praokil. Ma tahtsin, et ta liigutaks natukene ja üritasin tema tähelepanu püüda. Küll ma kutsusin kui kassi, siis kui koera, nipsutasin sõrmedega... ja ta liigutaski! Ilmselt minu üritused tema tähelepanu köita olid nii igavad, et ta tõstis oma kaela üles, ajas lõuad aeglaselt hästi laiali, täpselt nagu multifilmides, ja surus nad siis uuesti kokku, pani pea taas murule ning lebas edasi nagu kuiv kivikuju.

Tegime pilte ja sattusin ühe krokodilliga samasse kaadrisse... Lebas seal üks 3-4 meetri kaugusel.

Natukene maad edasi lebas veel üks krokodill. Pildipeal tundub ehk pisikene, aga tegelikult oli üks paras mürakas, minust igal juhul rohkem kui peajagu pikem ja kolme kõhu jagu paksem! Ka see ei olnud viimane krokodill. Üks ujus veel silla alt ka läbi, samuti pikk ja lai draakon.

Tampico teater ja üle Puussepa laguuni (Laguna de Carpintero) viiv sild,
millelt ma kolmandat krokodilli nägin.

Legend jutustab laguuni nime kohta, et olnud üks puussepp, kes päästis tulekahjus oma tüdruksõba, kuid jäi ise tulevangi. Enne surma palus ta tüdrukut, et too teda kunagi ei unustaks. Seetõttu nimetakase veesilma tänaseni Puussepa laguuniks.