Kahe päeva jooksul sai loomulikult ka kesklinnale kaks tiiru peale tehtud. Nagu tavaliselt, on linna südames katedraal, postkontor ja linnavalitsus, kus kohalik president ametikohuseid täidab. Iga linna keskel on alati park, mis asub katedraali vastas. Pargi keskel on kiosk, nagu seda siin kutsutakse, mis võib olla poekene, kohvik või lihtsalt hea kokkusaamiskoht. Tampicos oli lähestikku aga kaks parki, millest kummagi keskel üks kiosk. Sellest hoolimata on ainult üks suur ja uhke kirik, ainult üks postimaja ja ainult üks president. Üldiselt ei ole tuvid mulle Mehhikos väga jalge ette jäänud, aga selle kioski ümber oli neid kuidagi rohkem. Muidugi leidus inimesi, kes kõndisid purupakikene käes ja toitsid neid tibukesi. Igatahes Teziutlanis keegi tuvisid ei toida ja ma ei ole seda ka mujal siinkandis tähele pannud. Siin aga tunnevad tuvid end tõeliste vallutajatena.
Tänavatel müüakse alati igasuguseid imelikke asju. Tampicos müüakse tänaval isegi katkiseid käekellasid. Ostja võib endale erinevate kellade jupikestest ise ühe või mitu loomingulist ajanäitajat lasta kokku panna.
Tampico on parajalt ohtlik paik, nagu ma üha rohkem ja rohkem lugusid kuulen. Ma imestan, et mind üldse siiakanti reisima lubati. Räägitakse, et praeguseks on juba rahulikum ja asi ei ole enam nii hull kui 2-3 aastat tagasi. Sellegi poolest enne pimedat või vähemasti kindlasti enne kaheksat õhtul lahkuvad kõik kesklinnast ning keegi ei jää kuhugi omapead jalutama. Ma pean tunnistama, et ega mina ei saa aru, mis mõttes ohtlik. Kuidas võib olla ohtlik tänaval kõndida? Jah, ma võtan kuulda, kui öeldakse, et on ohtlik, aga ma ei saa sellest aru, mul ei ole võimalik seda mõista, meil Eestis on ju alati kõik ohutu. "Lihtsalt ära räägi võõrastega ja ole ettevaatlik - siis ei juhtu midagi."
Üks olulisemaid objekte Tampicos on suur ja uhke sild. Paar aastat tagasi korraldati kohaliku kuritegeliku jõugu poolt väikene näitus. Väljapanekukuks olid neli ülespoodud meest, kes riputati Tampico silla külge mõlemasse otsa, kahele poole küljele. Tunnistan: jah, loominguline. Üks huvitav hirmujutt, kas pole? Justnimelt, huvitav. Minus küll hirmu ei tekita, sest ma ei saa sellest aru, ma ei mõista, et see on reaalsus, mitte "CSI Miami", või ütleme et antud juhul "CSI Tampico". Selle perekonna lapsed, kus mina elasin, küll ei näinud, kuid mõningad nende klassikaaslased, jah, juhtusid autoga neil tundidel üle silla sõitma ja nägid ülesriputatud surnuid. Minu pisikene peakene ütleb ikka veel, et sellised asjad on ainult televiisoris.
Kuna me kui noored tüdrukud kahekesi omapead olime, siis võtsime takso, kus roolis istus taaskord hall ja muldvana ätt, ja suundusime varakult kodu poole. Jõudnuna ühest linna otsast teise, tasununa sõidu eest 40 peesot, astusime viimaks väravsast sisse. Koputasime aknale ja hüüdsime, et jõudsime koju ning jäime ootama, et meile ust avama tullakse. Pereema peaks ometi kodus olema. Ootasime. Kuna keegi ei vastanud, siis käisime kõik maja uksed-aknad läbi, uksed olid lukus, aknad olid kinni, kui mitte rohkem, siis vähemasti sääsevõrguga. Läbi klaasi nägime, et televiisor mängis ja poolik veeklaas oli laual. Naasime maja ette ning koputasime-hüüdsime veel kõvemini. Ikka keegi ei vastanud. "Võib-olla on ta duši all ja ei kuule?" Seega istusime trepile, lobisesime ja vaatasime, kuidas tavatult tugev tuul hoovil kasvavate palmide oksi rapsib ja neid nagu kaasa tahab tõmmata. Peaaegu on see ka õnnestunud, sest mitmed pruunikstõmbunud paari meetri pikkused palmioksad juba lebasid murul ning need ei jäänud viimakseks. Ootasime, päike vajus vaikselt vastastänava majade varju ja meie jäime peagi pimedusse. Tampico on küll troopiline, enamasti niiske ja kuuma kliimaga paik, kuid veebruar on siiski veel jahe kuu, nagu öeldakse "febrero loco, marzo otro poco" ehk umbes "hull veebruar, märts ka natuke". Jahe hakkas. Tõusime ja tegime majale veel mitu tiiru peale, katsusime jälle kõiki uksi-aknaid, hüüdsime ülakorruse akende suunas. Mitte keegi ei tulnud ust avama, aga aknast nägime, et teler ikka mängis. Otsustaime helistada, sest raadiotelefone on majas kaks: üks teleri lähedal, teine ülakorrusel - seda on kindlasti kogu majas kuulda. Kuulsime, kuidas telefon helises. Mitte keegi ei vastanud. Katkestasime mobiilil kõne. Toas helises telefon ikka edasi. Selge, et telefonis tekkis mingisugune lühis või muu taoline hullushoog. Kuna lauatelefoniga me midagi teha ei saanud, siis kakkusime vähemasti mobiiltelefonil aku ja kaardi välja. Toatelefon helises ikka edasi. Maja ja aed muutusid kummituslikuks: tugev tuul, mis meid ümbritsevas pimeduses undas, üksinda mängiv televiisor, telefon, mis helisemist ei lõpeta, ja keegi ei vasta. Veidi aja pärast, kui me järgmise tiiruga jälle akna juurde jõudsime, televiisor enam ei mänginud. Leidsime, et maja ees oli turvalisem tunne kui tagahoovi küljel, niisiis naasime sinna. Katsusime jälle uksi ja hüüdsime aknal. Pugesime teisele poole maja poole meetri laiusesse prakku tuulevarju. Katsusime veelkord ka selle käigu lõpus olevat ust. Lukus, mis lukus. Naastes lõin pea vastu kraani, mis üles majaseinale kinnitatud oli, kratsisin valusalt otsaesise paremat külge, koperdasime veel natukene ja pöörasime ümber nurga taas maja ette. Maaniulatuvast aknast, mille vastu me varem kopsisime, lendasid välja kardinaservad ja nende vahelt hüppas välja koer. Ma sattusin segadusse ega saanud aru, mis toimus, kuidas see koer sealt nüüd välja hüppas. Aken, mis enne kindlasti kinni oli, seisis nüüd lahtisena. Kui ma viimaks sellest faktist aru sain, siis mul tuli küll hirm peale. Mina lähemale ei kõndinud, aga soomlane läks. Ta lükkas kardinad kõrvale ja kobas käega sinal lülitit. Mistahes asendisse seda ka ei lükkaks, ükski lamp valgust ei näidanud. Kõigepealt kuu aega tagasi rööviti mu esimese perekonna maja (seda küll Teziutlanis, aga siiski), nüüd ma olen mingisuguses võõras linnas, millest kõik räägivad, et see nii ohtlik on, maja perenaine tavaliselt on sellisel ajal kodus, aga keegi ei vasta, viimaks on aken mingisugusel veidral kombel ühtäkki lahti, lülitid ei tööta - mida ma pean mõtlema? Soomlane hüüdis uksel: "¡Hola! ¿Hola? ¿Quien es aqui?" Tähendab, keegi on seal sees? Ja sa lähed veel lähemale?? "¿¡Hola!? ¿Quien es aqui?" - "Boo!" ja naerulagin. See oli ta vend. Esialgu mõtlesime, et ta oli kogu selle aja majas olnud ja meid niisama kiusanud, kuid ta alles äsja jõudis. Kuidas ta seda poole minutiga tegi - ei tea. Pidi paras sekundi pealt täpne kokkusattumus olema! Õige pea naasis ka ülejäänud rahvas, ainus, mis tulemata jäi, oli elekter.
No comments:
Post a Comment