Kui Tampicos kuuldi, et ma tahan Ciudad Mantesse minna, tehti alati suured ja hirmunud silmad. "¿¿Le tocó Mante??" või "¿A Mante? ¿¿Porque vas por allá??" ja igaüks ütles "¡Pero con cuidado, eh!" Otseselt keegi midagi ei rääkinud. "Talle sattus Mante?", "Mantesse? Miks sa sinna lähed?", "Aga ole siis ettevaatlik!" Ma ei saanud aru, mis seal siis on, mis paik see selline on, kui kõik lausa kangestuvad, kui kuulevad, et ma Ciudad Mantesse külla minna tahan.
Mulle loeti juba varakult sõnad peale, et ma pean ikka hommikul reisime ja teada andma, et ma juba ilusti bussis olen, reisin ja kindlasti sõnumi saatma, kui ma kohale jõuan. Silma hakata ei või, võõrastega rääkida ei tohi ning kindlasti tuleb olla väga ettevaatlik! Ostsin pileti ja läksin!
Vaatasin huviga aknast välja, et näha, mis siin Tamaulipases ka on. Maantee kõrval laiusid ulatuslikud põllud, põllud, põllud, millest suurem osa oli kui hall kuiv maa. Mitmetel kasvasid kollased kõrred, aga oli ka neid, millel kasvasid kõrged rohelised taimed, roheliste taimede vahel paistis enamasti kusagil raudkonstruktsioon, mis kastmiseks püsti oli pandud. Leidus ka karjamaid, kus lehmad-veised või suuremad lihaloomad heina näksisid. Selge, et ei puudunud ka hobusel ratsutavad rantšo asukad, kes maalapikesi kontrollimas käisid. Põldude-karjamaade vahel olid ka mõned külakesed, kus tee ääres oli kindlasti rohkem kui üks kummiparandustöökoda. Pole ka ime, et neid siin väga vaja läheb, sest maanteedel leidub uskumatult palju auke ja viltuvajunud blokke. Iga kummitöökoda on tähistatud püstitõstetud traktori- või autorattaga, millest mõningaile on muster või kiri peale joonistatud. Kusjuures, kui maanteel kumm katki läheb ja seda vahetada tuleb ning ohukolmnurka ei ole, siis pannakse katkine kumm mõnede meetrite kaugusele püsti.
Buss võttis hoogu maha. Ees teel seisid mõningad autod, nende seas sõjaväelapiline roheline sõiduk ning samavärvilises mundris mehed, kellest mõningail oli kiivri all must mask üle näo tõmmatud ja igaühel pikk õudustäratav tulirelv üle õla. Ma olin küll kuulnud lugusid maanteröövlitest, kes näljaselt teel kogu bussi peatavad ja kui hästi läheb siis röövitakse kogu rahvas paljaks, sest halvemal juhul hakatakse inimeste peale panustama. Jah, mõnel pool Mehhikos leidub. Enamasti öistel tundidel. Sellest hoolimata öeldakse, et maanteedel on bussis on ohutum kui autos. Minu bussis olid aga kõik rahulikud, eks ma võtsin eeskuju. Nägin, et oranži lipukesega vehkiva sõduri vastas teepervel seisvale autole on suurte trükitähtedega kirjutatud: POLICÍA. Selge. Vaatlesin huviga bussi ümber sebivaid tegelasi, nende pakse ja raskeid kuuliveste, suurt relva, mis ei erine sellest, mis tavalisel tänavapolitseinikul näpus on ning imestasin, miks ometi mõnedel must mask üle näo tõmmatud on. Räägiti natukene bussijuhiga, küsiti, kust tullakse ja kuhu minnakse ning mida kaasas kantakse ning siseneti bussiistmete vahele, et rahvale pilk peale heita. Ma ei saanud kuigi hästi aru, miks nad seda teevad, mistõttu istusin nagu pingul kumminöör ja pöörasin pea kõrvale, et mitte näidata oma heledat nahka ja värvilisi silmi. Kui sõdur bussi uksest jälle välja astus, tegin pika kaalumise järel kiiresti ühe foto.
No comments:
Post a Comment