Eile õhtul jäeti mind Puebla terminali üksinda maha, sõnad peale loetud, et võõrastega ei räägi, silma ei hakka, valva oma asju, ole ettevaatlik, hoia end, tee palju fotosid, saada sõnum, kui sa minema hakkad, saada sõnum, kui kohale jõuad ja perekonnaga oled, naudi oma reisi. Istusin terminalis, vaatasin kõik oma asjad üle ning tegin siis tiiru kõikide poodide peal, mida ma otsast lõpuni tegelikult juba tunnen, ja ootasin. Ühel toredal hetkel läks elekter ära ja kogu terminal oli pimeduses. Mõni üksin inimene karjus kileda häälega. Aegamisi tuli õrn valgus tagasi, kuid mitte samasugune, pigem kollakam. Turvameeste raadiosaatjad kõik jutustasid ja mehed ise jooksid erisuundades. Seitse minutit hiljem naasis valgus, aga terminali kell näitas 12, alles ligi pool tundi hiljem pandi see õigeks. Küll oli huvitav!
Tunnike hiljem oligi minu bussi väljumise aeg: 21.30. Küsisin, millisest väravast ma pean sisse minema ja kus kohast buss umbes väljub. Nõnda ma istusin ja ootasin, kuni viis minutit enne bussi väljumisaega uuesti küsima läksin, milline buss mind sihtkohta viib. Juhtusin küsima justnimelt õige bussi kõrvalt. Lasin kohvri sildistada ja alla pagasisse panna, ise ronisin bussile ja otsisin üles oma istekoha. Kui buss sõitma hakkas, alustasin sõnumite kirjutamisega, sest nagu ma reeglitel tantsides läksin - Ei reisi üksi! Ei reisi öösel! - oli mul kohustus saata sõnumeid kui ma sõitu alustan, kui ma kohale jõuan ning samuti iga päeva hommikul ja õhtul, et mul kodupiirkonnas samuti silma peal hoida saaks.
Pueblas terminalis ja väljas polnud vigagi, aga bussis oli külm! Öösel, viisteist minutit enne kolme jõudsime kuhugi tundmatusse terminali. Avatud uksest tuli sisse niiske kuum öine õhk. Hea ja soe oli. Vahtisin hoolega akendest välja, kus kohas ma olen. Kuumuse järgi oletasin, et kusagil Vracruzis, aga täpselt ei teadnud. Pika mõtlemise peale, järeldasin, et ehk Poza Ricas. Vaatasin lakkamatult hoolega aknast välja, lugesin pimeduses helendavaid silte ja reklaame, kuni viimaks nägingi esimest, millele oli suurelt ja uhkelt trükitud Poza Rica. Kui jälle sõitma hakkasime, pandi tööle konditsioneer, mis mulle külma õhku peale puhus. Kuna kõik mu riided olid pagasi hulgas, siis ei olnud mul midagi rohkemat selga ka panna. Nõnda ma siis tõmbasin end võimalikult palju kössi, panin käed risti õlgadele ja koti kõhu peale. Kohale jõudnud, astusin bussist välja, sooja niiske õhu sisse.
Uskumatu on mõelda, et ma jõudsin Tampicosse täna hommikul kell 6.30, pärast üheksatunnist sõitu, ja olen nüüd kohalikus koolis. Siinne kool on hoopis teistsugune! Vaevalt, et piirkonna pärast, lihtsalt selle kooli süsteem on teistsugune ja tagatipuks on tegemist erakooliga, nagu enamikud Mehhikos. Klassides on lauad ja tunnid on väga mitmekesised. Vahetusõpilasele on eraldi tunniplaan kokku pandud. Nõnda läksime koos kahte esimesse tundi, kunstiõpetusse. Õpisime erinevate värvide nimetusi ja mõningaid mõisteid. Kõige muu seas joonistasin ma ühe öökulli, mis mulle bussis nähtud filmist meelde jäi. Ühele klassikaaslasele hullupööra meeldis, seega kinkisin joonistuse lahkelt temale.
No comments:
Post a Comment