Eile võtsime ette matka üles Chignautla mäkke Teziutlanil silma peal hoidva punase Kristuse juurde. Ühe korra olen ma seal üleval juba olnud.
Sõitsime combi'ga teisele poole mäge matkaraja algusesse ning hakkasime männimetsa teerajal üles vanssima. Seekord ei olnud udu ega pilvi Teziutlani kohal ja juba poolel teel nägime vaadet üle kogu linna, kuni järgmiste küladeni, mis eemal mägede all asusid. Viimased pingutused trepil ja jõudsimegi üles üheksameetri pikkusese Kristuse juurde, mille sees on pisikene altar, ning ette on püstitatud kolm risti. Kõike seda ümbritseb vaateplatvorm. Lisaks linnale ja külakesele nägime ka pilvemerd, mis Veracruzi kohal mägede taha kinni olid jäänud. Meie kohal oli taevas selge, päike paistis peaaegu lagipähe, varjud olid nagu kääbused, kogu Teziutlan paistis selgesti, linna piiravate mäenukkide taga konutasid pilved ja paistsid tõesti nagu seebivahune meri, kuhu võiks ujuma minna.
Huvitavam osa oli aga tagasiminek, sest läksime teist teed, mitte ei pööranud samale rajale tagasi. Naasime treppide algusesse ning astusime rajale, mis viis Kristust kandva mäe tagant edasi kaarega järgmise mäe ette. Kui ühel pool mäge oli männimets, siis teisel pool mäge kasvasid hoopis teistsugused taimed, mis kandsid suuri lehti ja olid põimitud erinevate epifüütide haardesse. Kui pilved ja troopiline niiskus tulevad enamasti Veracruzi poolt, eks see mõjuta ka loodust mägede külgedel: kes saab sooja tuult ja vihma, kes peab külmema ja vähemaga leppima.
Peatusime hiljuti koristatud maisipõllul ja korjasime maisivarretokke, mis sarnanesid minu arvates veidikene bambusega, aga olid kuivadena ilmselt omajagu kergemad kui üks värske bambuskepp. Kuna kuivanud maisivarred meenutsid ideaalseid jahirelvi ning kuna need sealjuures kerged ja ohutud paistsid, hakkasime teineteist taga ajama, põgenema, kõige nõrgemat nurka suruma ja teineteisele jahti pidama. Maisitokid lendasid nina ees ja külg ees pööreldes, mullaste juurikatega ja ilma. Kõrvalasuvale mustale põllule, mida ilmselt hiljuti hobusega künti, oli hea hädaolukorras põgeneda, sest ei olnud uusi lahingurelvi kusagilt võtta. Aga mis sellel mustal maal ikka kaua konutada, pigem ikka jooksuga rünnakule! Nõnda sai mägipõllul päris pikk sõda maha peetud. Teineteise võidu joostes, põgenedes, taga ajades, maisipulki loopides jõudsime viimaks tillukesse õunaaeda, kus kasvasid neli vana õunapuud, mis uhkelt rohelisi lehti kandsid, aga ma ei näinud ainsatki õit. Selline roheline värske muruga lapikene kuivade põldude vahel mõjus väga armsa ja lummavana.
Kõndisime mööda rada edasi ja lamedaid mäekupleid silmitsedes sain ma viimaks aru, et olen justnimelt selles kohas, mida ma pidevalt kesklinnas jalutades imetlen ning unistan sinna üles jalutama minna. Just nende kuplite vahel ma nüüd matkasingi. Kuulsime kellade elegantset kolinat ja inimhääli. Puude taga oli väikene lambakari, kelle eest kandsid hoolt üks pisikene poiss ja temast noorem tüdruk. Tolmuse kleidiga plika piiras ühest äärest ning poiss ajas parajasti joostes hajali läinud lambaid kokku. Loomad jälle ühes pundis, torkas poiss kaika enda ette maasse, toetas käed risti sellele, pani pea veel kõige otsa ning jälgis hoolega lambaid ja meid kui tundmatuid möödujaid. Sealsamas töötas kõplaga põllul üks mees ning hobune oli jäetud lähedale metsaserva puhkama.
Veidi edasi jõudsime pisikesse külakesse, kus oli imekombel isegi kaks luugiaugupoodi. Kusjuures külakesse ei viinud ükski autotee, ilmelt pidid nad kaupa tooma hobuse või eesliga. Kuna mõlemad poed olid tõesti väikesed, müüsid vaid esmatarbeid ja mõistagi ka ostjaskond ei olnud kuigi suur, on ka võimalik, et kaup tassiti üles jala seljas rätiku sees kandes. Ühtegi meest ma ei näinud, aga kõik naised, kes jala rändasid, olid selga sidunud räti, mille seljal asuvas pambus paistis midagi olevat. Linnas kantakse nii ka lapsi ja eks kantaks siingi. Ühe majapidamise juures oli pesupäev. Pika halli patsiga naine küürutas kivi kohal, nühkis hilpe ja jõllitas meid. Mina jõllitasin uudishimulikult vastu. Kaks suuremat sorti kivi olid pandud kõrvuti ning nende peal kolmas lamedam, mille vastu naine pesu hõõrus. Ilmselt ei ole neis majades-poekestes elektritki, aga nõnda sealsed inimesed elavad, töötavad mõtlemata sellele, et meil teevad nende raske töö ilma suurema vaevata ära masinad.
Enne kui mäest alla ronima hakkasime peatusime veel ühe põllu serval. Põld oli haritud ja kümnesendimeetrised maisitaimedki olid end mullast välja ajanud. Ühel pool keset põldu kasvas gladiooli meenutav punaste õitega taimekene ning teisel pool üksik puu, mille lähedale oli ehitatud neljal palgil seisev katusealune. Varju all oli konksu otsa oli riputatud mehhiklase kaabu. Vaatepilt oli nii mõjuv, et mul jooksis silm eest mööda pealkiri: "Tööpäev on lõppenud." Oli juba hilja küll, meil tuli veel matkata mäest alla kirikuni, kuhu sõidavad combi'd ja ulatuvad elektrijuhtmed. Seekord tuldi meile autoga vastu ja sõidutati lausa koduukse ette.
Tööpäevadest rääkides, pärast kahenädalast vaheaega peab esmaspäeval jälle kooli minema.
No comments:
Post a Comment