Minuga juhtus selline enneolematu asi, et ma avastasin alles täna, et vahepeal keerati kella. Möödas on kolm päeva: üks rahulik pühapäev ning kaks esimest koolipäeva pärast vaheaega.
Pühapäeval ei teadnud ma asjast midagi. Mul ei olnud õrna aimugi, et ma elan tunni võrra ajast maas.
Esmaspäeva hommikul pidin minema kooli teiseks tunniks, seega kell 8.20. Hommikul, kui ma veel pooleldi magasin, kuulsin pererahvast rääkimas. "Mis kell on?" - "Kaheks kakskümmend viis!" Mõtlesin, et kuidas nii ja vaatasin kella: 7.19. Siis ma hakkasin mõtlema, et mille kohta täpselt see kellaaeg ometi käis. Sekundiks käis peast läbi, et äkki keerati kella, aga ma ise ka ei uskunud seda rumalust. Mõtlesin. Olin veendunud, et miski pidi just sel ajal algama. Võib-olla mõne nende ürituse kohta? Äkki rääkisid minu kooliminemise ajast, mis sest, et viis minutit üle oli? Ah kes teab ja mis see minu asi üldse on!
Jõudsin kooli, täpselt kell 8.20, nagu vaja. Esimest tundi ei ole, teine tund on komputatsioon, kolmas tseremoonia, seejärel teine komputatsioon, millele järgneb vahetund ning sellega mu koolipäev lõppeb. Klassi ei tulnud üldse see õpetaja, keda ma arvasin tulevat. Mõtlesin, et komputatsiooni õpetaja võib-olla ei tulnud täna kooli ja teine kasutas võimalust tundi ette teha. Hiljem tuli välja, et meil jääb esmaspäevane tseremoonia ära, mistõttu on loogiline, et klasse ette tehakse. Üllataval kombel tuli hiljem ikkagi klassi komputatsiooni õpetaja. Ma ei tea isegi, miks ma asjast nõnda aru sain, aga mul oli tunne, et kõigepealt tegime ühe vahetunnijärgse tunni ette ning seejärel oli kaks tundi komputatsiooni.
Pärast vahetundi ootasin kannatlikult, millal kell 12 lööb ja mul kooli territooriumilt lahkuda lubatakse. Nagu enamasti, ei jaksanud ma nii kaua oodta ja lahkusin 11.45. Minu suureks üllatuseks seisid minu klassikaaslased koolimaja ees. See oli imelik, sest tavaliselt ei lasta kedagi enne kahtteist koolimaja uksest välja, vahetusõpilastena meil ehk veel kuidagi õnnestub, kuid tavaõpilasi peetakse enamasti uksel kinni, kuid vahel on ka neil õnne.
Mul oli ühe uue sõbrannaga, keda ma päriselus veel näinud ei olnud, katedraali ees kokkusaamine kell 4. Ma veel küsisin enne üle, et ikka punktuaalselt. Viimane kord, kui klassikaaslastega tahtsin kokku saada, ootasin tund aega ja siis ka ära ei jõudnud oodata, nemad olevat jõudnud veel pool tundi hiljem. Seetõttu rõhutasin, et punktuaalselt. Sain umbes 45 minutit enne aega sõnumi, et ta on juba kohal. Mitte küll nii otsesõnaliselt, et "ma olen kohal!!", aga umbes, et ta ootab mind katedraali ees jne. Mõtlesin, miks ta mulle selle sõnumi saatis, aga ei jõua mina ka kõigi mehhiklaste mõttemaailma läbinisti analüüsida. Ise jõudsin kohale peaaegu viisteist minutit enne nelja. Ma olin isegi jahmunud, et ta juba kohal oli! Muu seas vestlesime ka punktuaalsusest ja kirusime, et mehhiklased jääavad alati hiljaks, vahel isegi tundides. Tore, siis mul endal ei olnud õrna aimugi, et ma ka tund aega hiljaks jäin. Mina veel olin see, kes rõhutas, et punktuaalselt! Muidu poleks midagi.
Teisipäeval pidin kooli jõudma normaalse õpilase kombel esimeseks tunniks, kell 7.30. Jõudsin klassi kaks minutit varem. Tahvlil seisid juba bioloogiaõpetaja kirjutised ning kõrvalklassiski nägin laua taga istumas raamatupidamise õpetajat. Väga imelik! Mitte kunagi ei tule minu koolis ükski õpetaja varem klassi. Veel vähem, et midagi varakult tahvlile valmis kirjutada. See tekitas minus juba tõsisi kahtlusi. Mõtlesin, et juhul kui tõesti kella keerati, peaks praegu algama kirjandustund. Vaatasin kella ja leidsin, et tund peaks seega juba kümme minutit käima. Meie uus kirjandusõpetaja on aga selline haruldus, et tema tundi hiljaks ei jää. Võib-olla mõnikord juhtub, et 5-10 minutit, aga mitte rohkem. Alati on ta platsis! Möödunud oli juba pool tundi. Mõtlesin: järelikult ei saa ju ometi kirjandustund olla, ikka peab veel esimene tund olema. Õige pea ilmus siiski klassi kirjandusõpetaja. Uue tunni algusest puudus vaid 10-15 minutit. Ma oleksingi ehk mõelnud, et ta, näinuna, et meil klassis õpetajat ei oli, tuli varem, aga tema esimestes sõnades pärast tervitust kõlas midagi kellakeeramise ja ajavahetuse kohta. Võtsin endale hulga mõtlemisaega ning hakkasin veenduma, et tõesti keerati kella.
Kojujõudnuna, jälle täpselt kell kaksteist, küsisin: mis kell on? Oli ühe tunni ja kuue minuti võrra rohkem, kui ütles minu telefon. Kuna minu eakas nippe viskav mobiil ei ole enam niivõrd usaldusväärne, siis kahtlesin palju. Küsisin lisaks: miks? kas kella keerati või midagi? Mulle vastati "jah". Millal?? Teretulemast planeedile maa, Keily!
No comments:
Post a Comment