Vähem kui paari nädala pärast ootab meid ees konverents Acapulcos, kus lisaks muule trallile ja tööle esitavad iga linna vahetusõpilased mehhikopärase tantsupala. Meiegi oleme juba harjutamist alustanud: meil on olnud lausa kolm tantsutundi ja üks on veel ees. Kokku lausa neli tundi! Mõistagi on see vähe, väga vähe.
Mehhikos lihtsalt käivad asjad väga kummalisel moel, enamasti viimasel hetkel. Meiega juhtus nii, et pärast kahte-kolme kuud rääkimist teemal, et me hakkame tantsu õppima, jõudis viimaks jutt tegudeni. Saime tantsuõpetajaga kokku. Konverentsini oli tol päeval aega kolmkümmend päeva. Meil oli esimene tund. Kõigepealt vestlesime ja seejärel kohe alustasime. Kaks meie seast hilinesid tunni või poolteist ja üks ei jõudnudki kohale. Järgmisel nädalal me harjutada ei saanud, sest sõitsime nädalaks Oaxacasse. Viimasel kahel nädalal toimub aga Teziutlanis tantsufestival, mistõttu juhendajad on väga hõivatud ega saa meid õpetada. Festival lõppeb 15. mail, täpselt sellel päeval kui meil juba kohvrid pakitud on ja Puebla poole sõidame. Laupäeval pidi meil järjekordne tund olema. Jõudsime kell neli kohale, nagu vaja, ja ootasime. Ootasime pool tundi, siis läksime jäätist ostma. Ootasime veel, tund sai täis. Telefoni keegi vastu ei võtnud. Tundi ei toimunudki (hiljem tuli välja, et õpetajal oli hoopis noorte grupiga kesklinnas esinemine olnud). Niisiis mingisugusel kummalisel moel sai meile sellesse nädalasse kaks paaritunnist tantsukoolitust pigistatud. Sellaga saime kolme ja poole minutilise tantsu liikumise selgeks. Homseks kingitakse meile pool tundi, et kogu lugu veelkord läbi mängida. Järgmiseks - kohtume laval! Küll me peame ikka tublid lapsed olema.
"Toro Mambo" - muusika on Mazatlani karnevali lugu Sinalo-nimelisest Mehhiko osariigist. Videol on muusika, ja kultuurile omane tants, aga see, mida meie tantsime, on mõistagi midagi muud, milleks ei pea varem olema harjutanud viis või kümme aastat.
Ma juba muu jutu sees mainisin, et Teziutlanis on neil kahel nädalal tantsufestival. Lisaks kohalikele tullakse tantsima veel Columbiast, Rumeeniast, Poolast. Seega saan ma ennast tunda 24h päevas väga rahvusvahelises seltskonnas. Meie majja jäävad neiks kaheks nädalaks kaks Columbia tüdrukut ja nende õpetaja. Tüdrukud on 8-9 aastased ning nemad on õppinud juba 5 aastat. Nagu nende saatjagi kommenteeris, et lapsed õppisid ilmselt enne tantsima kui kirjutama ja lugema.
Columbialastega elan ühe katuse all, üht rumeenlast juba nägin, ilmselt olid veel mõned riigid, aga poolakaid tahan ma küll näha. Tulevad peaaegu Eestist ju!
Columbialastega elan ühe katuse all, üht rumeenlast juba nägin, ilmselt olid veel mõned riigid, aga poolakaid tahan ma küll näha. Tulevad peaaegu Eestist ju!
Meil on kirev elu.
No comments:
Post a Comment