Ühe jalaga Guatemalas

Guatemalasse läheme pühapäeval, kuid juba täna lasti meil varbad üle piiri sirutada. Kõige pealt tegime tiiru viiest nööriga kokku punutud palgist parvekesega järvel, millel on helesinine türkiisne värv. Siinkandis olevat värvilisi järvi päris mitu. Parvekesele tassiti kolm kandilist palki ning saadeti meid nendele kahe-kolme kaupa istuma. Sirutasime käed tasakaalu hoidmiseks laiali ning astusime teineteise järel parvele. Hoolimata mõnedest palkisest, mis nööride vahel keerlesid, ja veest, mis raskuse all vajuvate palkide vahelt jalgadeni jõudis, keegi meist vette ei kukkunud. Veel... Kamba peale anti meile kolm aeru näppu, aga kuna üht ettearvamatute vahetusõpilaste gruppi ei saa ometi üksinda järve peale lasta, saadeti iga parve etteotsa sõudja-tüürija-giidi ametit pidav mees, kes külalistel silma peal hoiab, sõudmisel aitab ja räägib paari pankranniku ja selle veealuste koobaste kohta. Jah, kõige kaugemas laguuni sopis veel all seina sisse on uuristunud koopad, kuhu juttude kohaselt sukeldujad ka siseneda saavad. Vee pealt oli näha, kuidas tilgakujuliste kivide all, millega looduslik müür lõppes, oli mingisugune tumesinine ebamäärase kujuga auk.

Edasi tuli vettekukkumise koht, aga pettumuseks keegi tegelikult vette ei kukkunud. Lõpetuseks võisime värvilisse vette ujuma minna, aga kui keegi hüppas, siis lisaks pritsmetele oli küll selline tunne, et kallutab ja kallutab ja parepoolsed palgid on juba kakskümmend sendimeetrit vee all ning vasak külg kerkib vaikselt üles poole ja viimaks jääb parv lokksuma: vasak, parem, vasak, parem. Katsu siis ära tunda, kuhu poole parajasti vaja kallutada on. Ega me rahva pärast ei muretsenud, ikka fotoaparaatide ja muude digitaalsete vidinate pärast, mis meil käe- või kottidega järve peal kaasas olid. Päästeveste meile kohustuslikult kaela ei riputatud (sest krokodille ei olnud) ega fotoaparaatide pärast eraldi ei hoiatatud – seega usaldasime, et viie palgi parv ümber ei lähe.

Elusalt ja tervelt randunud, pakuti meile autosõitu mäest üles bussini. Ronisime kõik džiibi tagakasti ja kiutasime üles. Milline üllatus, et autosõit ei olnudki parvesõidu sees ja selle eest pidi eraldi kümme peesot maksma. Natukese aja pärast tuli välja, et hoopis viis peesot. Viisakas oleks enne teenuse pakkumist teatada, aga mis sest annetusest ikka. Hiljem kui giidid omavahel rääkisid, tuli välja, et meie maksime parvesõidu eest iga inimese pealt 50 peesot, üks eraldiseisev Brasiilia pensionäride grupp aga 150 peesot. See ei ole veel kõik! Olevat tulnud veel üks paar, kes maksis viiesajalise rahatähega ning nendele vastati lihtsalt „asi esta bien“, nii on hästi. Kliendid olevat kommenteerinud, et ei ole ju hästi, nad tahavad raha tagasi ka, aga parveomanik ei andnud. Nagu mina jutust aru sain, olevat viimaks politsei asja klaarima kutsutud. Tihtipeale on mehhiklaste äriga ikka väga keerulised lood. Niisiis sellised asjad ei juhtu mitte ainult turistidega vaid ka mehhiklaste endiga.

Lõppude lõpuks jõudsime ikkagi bussile ja sõitsime järgmise helesinise järvekese juurde, millest pool asus Mehhikos ja teine pool kuulus Guatemalale. Kõndisime ümber järve valge ümmarguse tähisega postini. See oli piiripost, mille juurest jooksis punaste poide nöör teisele poole kallast sarnase valge posti juurde. Seisime riigipiiri taga Guatemalaga silmitsi, klõpsutasime piiripostiga igas asendis pilte ja jalutasime ilma igasuguse mureta Guatemala pinnal edasi. Kuigi kaugele muidugi minna ei olnud, ainult paarkümmend meetrit katuse alla paigutatud laadapoekesteni, kus müüdi tüüpilist Guatemala kaupa, mille erinevus Mehhiko omast oli see, et nahksiltidele oli graveeritud „Chiapas“ või „Mehhiko“ asemel „Guatemala“. Teiste sõnadega ikka müüdi värvilisi triibulisi rahakotte, nahast võtmehoidjaid, punutud käepaelu, T-särke, riidest kaantega märkmikke, punutud ümbrisega pastapliiatseid ja muud pudi-padi. Bussi juures askeldasid pisikesed lapsed. Ma olen tähele pannud, et Chiapases turismibussid lausa tõmbavad neid ligi, mujal kerjavad lapsed bussini saatma ei tule. Nemad muudkui uudistasid, vaatasid ja askelasid meie vahel. Ühed pisikesed küsisid mu nime. Mõtlesin, et niisama uudishimust pärivad ja pahaaimamatult ütlesingi. Mu nime selgeks saanud, kukkusid kõik kambaga salmikest laulma, umbes, et „Keily bonita, eres hermosa, ¿por que eres tan hermosa?, come un chilli, porque eres bonita...“ Ega mul nende laulu vastu midagi ei olnudki, aga mulle ei meeldi, kui mult vägisi hakatakse raha kerjama. Niisiis ütlesin aitäh ja üritasin kiiresti jalga lasta. Kõik lapsed tulid mulle järele ja tunglesid lauldes mu ümber. „Compermiso,“ ja lõpuks ma lihtsalt jooksin ülejäänud grupile järele. Ma kujutan ette, et sealsamas suveniire müünud laste vanemad küll vaatasid muiates, et „jookseb laste eest ära“. Naljaks küll, aga mis mul siis üle jäi?

Käisime küll enneaegselt Guatemalast läbi, kuid siinset riigipiiri mööda sõitmine ei ole niisama. Õige pea pidas tolliamet meid kinni ja kõigil kästi bussist väljuda. Väljas oli huvitav. Kitsas katkine teekene oli meid saatnud tõeliselt metsa, troopilisse metsa. Otsisin kotist fotoaparaadi üles ja hakkasin fotosid klõpsutama. Relvastatud roheliselapiliste meeste puhul ma juba eeldasin, et neid ma parem ei torgi, aga ikka suutsin ma oma kaamera vales suunas sihtida. Üks piirivalve meestest tuli mulle ütlema, et ma fotosid teises suunas teeksin. Hea küll, kuidas nad soovivad, aga ma ei saanud aru, mis seal pool siis niiväga eripärast on, et puidki pildistada ei või. Arvasin, et kellegi erilise inimese eraelamu. Pidin peaaegu küsima, aga otsustasin roheliselapilised sõdurid igaks juhuks pigem rahule jätta ning pärisin bussis omainimestelt. Taolisi kontrollpunkte olevat sel teel palju, sest see kulgeb piki riigipiiri. Sõidukeid kontrollitakse lisaks näkkuvaatamisele ka narkootikumide otsimiseks ning pildistada ei või, sest aia taga on Guatemala.