Üksinda kehakeele, sõnastike ja Google translatega

See oli see päev kui minu kohalik hermana Taisse lendas.

Varahommikul kuulsin läbi une läbipaistmatule klaaskatusele langevaid vihmapiisku nagu ka ülesärganuna kella kümne paiku. Nagu alati, ei teadnud ma täpselt, mis täna toimuma hakkab.

Õige pea hakkas tulema külalisi; ja nad tulid ja tulid, tulid ja tulid; kuni viimaks oli meid nii palju, et võisime teele asuda. Toppisime täis ühe seitsmekohalise auto, kus oli viimaks 9 või 10 inimest ning teise viiekohalise, kuhu istusime kuuekesi. Sõitsime läbi tiheda vihma linnast välja. Ma imetlesin neidsamu mägesid, mida nägin tulles, kaktuste-palmide hõredat metsa ja mägesid suuremate puudega, mis näevad ülalt vaadates välja nagu televiisorist näidatakse helikopterilt filmitud kaadreid vihmametsade kohal. Ometi ei ole need minu meelest päris need vihmametsad... Viimaks sai vihmast piim ja me ujusime seal sees ning vaevu nägi nina allagi. Ma ei näinud enam mägesid, puid ja põldusid, kus askeldavad käsitsi või hobusega rantšo pidajad, kel pontšod seljas.

Peatusime kusagil bensiinijaama poe juures. Seisime seal veidi. Viimaks jõudis ka minuni arusaamine, et midagi on valesti. Midagi oli maha ununenud. Ma vist isegi mõistsin oma mõistusega ka, aga kuna igasugune arusaamine võtab väga palju aega, siis ma siiski küsisin üle. Ma ei eksinud. Krediitkaardid. Seisime veidi veel ning kunagi-millalgi hakkasime ühe autoga tagasi kihutama. Sõitsime taas paksus piimas ja vihmas käänulisel mägisel kiirteed meenutaval maanteel. Telefonikõnest selgus, et see, kes pidi hakkama ammuilma vastu tulema, ei olnud veel linnast väljunudki. Mehhikolik. Ma arvasin, et mehhiklased ise on sellise asjaga harjunud, aga seekord see küll ärritas ja me kihutasime veelgi enam. Sõitsime mööda suurematest ja väiksematest sõidukitest üle ühekordse ja kahekordse kollase joone, kuni peatusime viimaks ühel ristmikul, kus vähemalt üks tee viis Pueblasse. Saime õnnelikult kõik olulised kiibistatud plastmassitükikesed kätte ja põrutasime nõndasamuti taas Mexico City poole.

Külastasime toda kirikut, kus ma nägin jällegi toda pühakut: Guadalupe. See oli nüüd neljas kord. 

Ärasaatmine oli dramaatiline ja ladinaameerikalik.

Seal ma mõtlesin, et minu äraminek oli võrdlemisi rahulik. Ma ei murdnud poolteist nädalat enne lendu kukkudes oma esihambaid, mul ei olnud käsipagasis dušigeeli, mis annaks põhjust kotti läbi otsida, ja ma ei sõitnud ühegi kahtlase lennufirmaga, mis pärast Lufthansat pahandab jällegi käsipagasi üle ja võtab sülearvuti ära ega luba seda lennukisse.

Selle päevaga hakkas sügis.

Pasado mañana me caso

Uku õpetas mulle selle väljendi...

Ma mõtlesin kaks nädalat, miks kõik mind enda pulma kutsuvad ja imestasin, kuidas see võimalik on. Kõige selle juures lärmi üldse ei olnud ja mujal ei räägitud kordagi kellegi pulmadest. Kahe nädala jooksul kutsuti mind kolm korda pulma, aga mitte midagi ei juhtunud. Mõtlesin, kas see on siin siis nii tavaline? 

Viimasel korral ma sain lõpuks ka aru (sest mu sõnavara oli täienenud), et casa tähendab kodu - mind kutsuti lihtsalt külla.

Üleüldse on palju asju, mis on hoopis teisiti kui mina aru sain.

* Tegelikult mu hermana ei sõitnudki eile Tai suunas, läheb hoopis neljapäeval.

* Tegelikult me ei lähegi igal pühapäeval kirikusse (aga mida siis veel arvata, kui ma tean, et ma tulen küllaltki religioossesse riiki ning kodudeski on palju ristikesi ja pühakute kujukesi jms, ja mulle näidatakse käega kiriku poole ja öeldakse "pühapäev").

* Tegelikult meie maja on täpselt kiriku kõrval, mitte grammigi selle kohal (kuigi pühapäevahommikused jutlused ja laulud kostavad hästi ning mu pühapäevane äratus on kirikukell, mis teeb koll-koll-koll, mitte kill-kill-kill).

* Tegelikult pole keegi perekonnast käinud ega käi selles koolis, kuhu mina lähen.

* Tšilliga jäätis oli ka mahlajäätis, mitte koorejäätis, nagu mina arvasin.

Jäätis tšilliga

Mehhiklased armastavad vürtsikat toitu ja üle kõige armastavad nad tšillit. Ma olin lugenud selle kohta et isegi jäätist süüakse tšilliga, nüüd ma proovisin selle asjanduse ise ka ära.

Ma nägin mõni päev varem ka, kuidas inimesed kõnnivad mahlapulk käes ja all kausike maasikamoosiga. Nüüd ma sain siis teada, et see "maasikamoos" on hoopis tšilli. Eks ta oli kuidagiviisi lahjendatud, sest see oli ikkagi vedel, ega olnud kuigi vürtsikas.

Suhkruvatimüüja
Selliste oradega jalutatakse rahva vahel ringi.

Ma lisan paar sõna veel šokolaadist ka, sest šokolaad on üks osa elust, eks ole?

Mulle meeldivad väga ühed kivikesed, mida tohib süüa, sest nad on šokolaadist, ning rannast neid ilmselt ei leia (ma arvan, et seetõttu, et nad on seal ära sulanud) ja saab vaid poest. Nendel on kergelt Nestle nutellalik maitse.

Teistlaadi šokolaad, mida ma proovinud olen, on nagu suhkur jahvatatud kakaoubadega, mis on mingil moel kokku pressitud. Otseses mõttes on suhkrukristallid sees näha ja hammustades pudeneb natuke, on kõva ja maitseb mõrkjalt. On hea küll, aga mulle meeldivad need kivikesed rohkem.

Mariachi

Eile õnnestus mul sõita ühistranspordiga. Busse on kahte sorti: ühtedel on istmed teineteise taga reas, teised on aga limusiini stiilis - ütleme nii; kuigi limusiiniga pole seal kaugeltki midagi pistmist - , neid nimetatakse combi'deks.

Käisime vaatamas mariachi't. Kui meil istutakse toolidele või ka seistakse ja mängitakse erinevaid puhkpille ja trumme, siis siin on see suur šõu, tants, trall ja isegi tagaajamine.

Kuna pildid ei ütle kuigi palju, üritasin oma seebikarbikesega natuke filmida. Lapitehnikas ja ei ole ehk hea kvaliteet, aga annab parema ettekujutuse kui pelgalt pilt. Perdon. 

Kuna äri on äri ja seda asja on vaja koguaeg ajada, siis pidevalt käidi rahva vahel midagi pakkumas; eriti neil hetkil, mil mina olin just filmimist alustanud.

Mulle meeldisid kõige enam need kõige suuremad (helikon? - ma ei oska sellele nime anda); justnimelt siis, kui neid on palju ja üleühe mängijad kallutavad ette või taha. See on vapustav vaatepilt.